Varjupaik tormis

Olime alustanud toredat puhkust merekuurordis, kust avanes vaade Bengali lahele, kui seda paika tabas võimas tsüklon. Oli meie teine puhkusepäev ja torm, mis oli kogu päeva mässanud, jõudis haripunkti, kõlades nii, nagu oleks elevandikari vastu aknaid trampinud. Mu abikaasa, meie kaks last ja mina ootasime hirmunult tolles teise korruse toas, kus keegi ei kuulnud me appihüüdeid. Me hoidsime kätest kinni ja palvetasime ja hüüdsime Issanda poole, et ta päästaks meid tormist. Mõne aja pärast kuulsime, et keegi hüüdis meid ukse tagant, mis kriiksus ja ähvardas katki minna. Kui me ukse avasime, nägime väljas poissi, kes palus meid tema järel tulla esimesele korrusele, kus oli turvaline. Vihm peksis meid ja tundus, nagu puhuks tuul meid minema.

Sellest kohutavast läbielamusest õppisin, et kõigest hoolimata, isegi kui me kõnnime pimedas orus, ei jäta Issand meid maha ega hülga meid. Jumal armastab meid ja tuleb me juurde. Jumala tõotus on, et me perekonnana ühte hoiaksime.