Nii palju enam

Koguduse sekretärina töötades kohtun ma paljude abivajajatega. Ühel päeval tuli kirikusse kodutu naine. Nende pere elas autos. Abikaasa küll töötas, kuid ta ei teeninud piisavalt, et neljaliikmelist peret ülal pidada. Naine oli minu vanune ja ta poeg oli minu poja vanune. Ma mõtlesin, kui kergesti oleksin see võinud olla mina, kes meeleheites võõrastelt abi otsib. Ainus abi, mida ma sain pakkuda, oli saata ta teise kirikusse, kus abivajajatele toitu jagati, kuid naise lootusetus oli sama ilmne nagu minu abitus.

Naine tuli sageli tagasi, et istuda ja minuga juttu ajada. Lõpuks muutusid naise külaskäigud rõõmsateks, sest ta rääkis mulle toredatest asjadest, mis ta perekonna olukorda parandasid: ta sai tööd, abikaasa hakkas kohalikus kutsekoolis omandama uut eriala, nad kolisid elama majja. Tema ja ta perekonna olukord paranes.

Ühel päeval, kui me võileiba sõime, pöördus naine minu poole ja ütles: “Te andsite mulle palju rohkem, kui oskate arvata. Kui ma vajasin kedagi, kes mind kuulaks, kohtlesite te mind lugupidamise ja kannatlikkusega. Te julgustasite mind omama usku Jumala plaanisse ja see kõik täitus. Aitäh teile.”