Valikmälu

Ma töötasin mehe juures, kellel oli valikmälu. See tähendab, et ta mäletas ainult seda, mida tahtis. Hiljuti leidsin, et ka mina teen sedasama, eriti oma osaduses Kristusega. Ma valin välja Jeesuse õpetused, mis mulle meeldivad, järgin käske siis, kui see on mulle mugav ja eiran üsna paljut Pühakirjas, mis võiks heidutada mu isiklikke naudinguid või panna mind ennast süüdi tundma. Ma räägin lugu heast samaarlasest, kuid väldin sellest saadavat õppetundi. Sageli olen ma ükskõikne “teise põse ettekeeramise”, kuldreegli ja andeksandmise vastu. Teiselt poolt teen ma lihtsamaid asju nagu söögipalve, käsin lastel kirikus käia ja annan vaestele raha. Kuna mitte kelleltki ei saa oodata, et nad elaksid Jumala kõigi reeglite järgi, siis kujutan ette, et ma olen paremas olukorras, kui teen valikuid, vähemalt ma arvasin nii.

Siis mõtisklesin ma ühel päeval tänase kirjakoha üle Matteuse evangeeliumist. Jeesus ei palu, et meil oleks valikmälu või me oleksime ükskõiksed õige eluviisi vastu. Öelda, et ma olen kristlane, olen leidnud tee, kuid samal mitte olla täielikult pühendunud, tähendab silmakirjalikkust. Mul on käes otsuse tegemise aeg. Ma kas lähen edasi või pööran kõrvale. Ma teen valiku minna edasi, isegi kui see tähendab ohvrit, eneseeitamist ja võib-olla naeruvääristatust. Kristlane olla tähendab nende asjadega riskida.