Läbi kokkusurutud hammaste lausutud palved

Kui ma möödunud aastal oma abikaasast lahutasin, tundsin reetmist, solvumist, viha ja mahajäetust. Mul oli kahju ajast, mille olin abielusse investeerinud. Samal ajal püüdsin ma aru saada andestamise mõistest. Kuigi ma tahtsin, et Jumal kuuleks mu meeleparanduse palvet ja annaks mulle andeks, oli mul raske oma endisele naisele andeks anda. Ma palvetasin läbi kokkusurutud hammaste: “Ma annan talle andeks, Jumal.” Ma ei mõelnud seda ja Jumal teadis, et ma ei mõelnud seda, kuid ma jätkasin iga päev selle palve palumist. Raske oli andeks anda inimesele, kes oli mind halvasti kohelnud. Kuid siis, kui ma meenutasin olnut ning tundsin valu ja solvumist, laususin ma, hambad ristis, oma palve. Ma lugesin eneseabi raamatuid vihaga toimetulekust, kuid need ei aidanud. Miski muu ei aidanud peale igapäevase, pingutatud palve. Pikkamööda hakkasin ma pingest vabanema, lõdvestuma ja ausalt palvetama, et niimoodi püüda oma abikaasale andeks anda. Siis tundsin, et Jumal andis mulle andeks selle, et ma ei olnud kuigi palju teinud meie abielu säilitamiseks.

Andeksandmine on kahesuunaline vaimulik tänav. Ma ei olnud näinud kuigi palju vaeva nii meie abielu heaks kui ka oma osaduse heaks Jumalaga. Kuigi meie abielu ei olnud võimalik päästa, on mu osadus Jumalaga kasvanud, sest ma olen õppinud andeks andma.