Parim, mida suutsime
Lugege 1. Moosese 9:8-17
Ärge siis hakake muretsema, öeldes: “Mis me sööme?” või “mis me joome?”… Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. (Matteuse 6:31, 32)
Aastaid tagasi, kui mu kolm last olid väikesed, tundus, et ükskõik, kui palju me abikaasaga püüdsime, olime alati rahalistes raskustes.
Ühel sombusel, vihmasel õhtul, kui töölt koju tulin, tundsin ma end eriti heidutanuna. Me vajasime toitu, lapsed vajasid riideid ja koolitarbeid ning me rahast lihtsalt ei piisanud nende vajaduste rahuldamiseks. Meie olukord näis lootusetu.
Just enne seda, kui ma koju jõudsin, jäi vihm üle, päike tuli välja ja mu ette ilmus imeilus vikerkaar, mis ümbritses me maja kogu silmapiiri ulatuses. Ma tundsin aukartust ja alandlikkust, minu jaoks oli see meenutus, et me oleme Jumala hoole all ja kõik läheb paremaks.
Ma üllatasin oma perekonda, kui heas tujus koju saabusin. Ma kallistasin neid kõiki, valmistasin nende lemmikõhtueine ja hakkasin siis õmblema. Ma teadsin, et Jumala abiga saame hakkama. Ja me saimegi – mitte imelise vikerkaare läbi, vaid tehes parimat, mida suutsime ja uskudes, et Jumal teeb ülejäänu.
Me lapsed on nüüd täiskasvanud – tugevad, ausad, iseseisvad täiskasvanud, kelle üle iga lapsevanem oleks uhke. Võib-olla on osa põhjusest see, et nad puutusid kokku raskustega, mille eest me tahtsime neid varjata. Ja teine osa on kindlasti see, et nad õppisid vaatama Jumala poole.
Just enne seda, kui ma koju jõudsin, jäi vihm üle, päike tuli välja ja mu ette ilmus imeilus vikerkaar, mis ümbritses me maja kogu silmapiiri ulatuses. Ma tundsin aukartust ja alandlikkust, minu jaoks oli see meenutus, et me oleme Jumala hoole all ja kõik läheb paremaks.
Ma üllatasin oma perekonda, kui heas tujus koju saabusin. Ma kallistasin neid kõiki, valmistasin nende lemmikõhtueine ja hakkasin siis õmblema. Ma teadsin, et Jumala abiga saame hakkama. Ja me saimegi – mitte imelise vikerkaare läbi, vaid tehes parimat, mida suutsime ja uskudes, et Jumal teeb ülejäänu.
Me lapsed on nüüd täiskasvanud – tugevad, ausad, iseseisvad täiskasvanud, kelle üle iga lapsevanem oleks uhke. Võib-olla on osa põhjusest see, et nad puutusid kokku raskustega, mille eest me tahtsime neid varjata. Ja teine osa on kindlasti see, et nad õppisid vaatama Jumala poole.
Barbara Medlock (Missouri, USA)