Usu taastumine

Alkoholismist vabanenuna õppisin ma kaheteistkümne sammu koosolekutel mõistma vaimuliku ühenduse tähtsust. Kolmekümne viie aastasena, varustatud uue arusaamaga Jumala olemasolust mu elus, hakkasin ma uurima põhilisi kristlikke veendumusi, millega koos ma olin üles kasvanud, kuid siiski neist loobunud. Ma mäletan selgesti tugevat uudishimu saada rohkem teada “sellest inimesest Jeesusest”.

Piiblit lugedes ja televiisorist jumalateenistusi vaadates hakkasin ma pikkamööda janunema lähema osaduse järele Kristusega. Ühel päeval andsin ma oma südame Issandale, võttes ta vastu oma Päästjaks.

Ma ei näinud ilutulestikku ega ei tundnud välke läbi oma keha läbivat, kuid sellest päevast peale hakkasid väikesed asjad muutuma. Ma suutsin armutundes taluda oma ema haigust ja surma. Varsti pärast seda tahtis Jumal, et minust saaks kohaliku koguduse liige. Kuigi ma olin üllatunud ja mõnevõrra ootusärevuses, kuulasin ma Jumalat ja hakkasin iga nädal kirikus käima. Ma sain kiiresti aru, et paljud mu ideed organiseeritud religioonist olid valed ning praegu olen ma pühendunud Kristuse jünger ja oma koguduse aktiivne liige.