Kalade õppetunnid
Lugege Galaatia 6:1-10
Aga küsi ometi loomadelt, et need õpetaksid sind… ja et mere kalad jutustaksid sulle. (Iiobi 12:7-8)
Ühel kaunil kevadpäeval olin koos oma sõbranna Naomiga jalutuskäigul. Me peatusime sillal ja vaatasime alla kohisevale jõekesele.
Jälgisime võlutult, kuidas kalaparv püüdis korduvalt ülesvoolu ujuda. Ikka ja jälle, just siis, kui me mõtlesime, et nad said sellega hakkama, jäi üks kala teistest maha. Mõne hetkega hüppas kogu parv tagasi ja tegi siis uue katse edasi minna.
“Ma arvan, et nad võiksid pigem selle ühe kala maha jätta,” söandasin ma öelda. “Nii ei jõua nad mitte kusagile.”
Naomil aga oli teistsugune seisukoht. “Tegelikult arvan ma, et on hea, et nad tagasi lähevad,” ütles ta. “Just nii peaksime meiegi kohtlema oma vendi ja õdesid. Kui nad langevad, peaksime peatuma ja neid aitama, selle asemel, et jätta nad omapead võitlema.”
Ta vastus, mis oli minu omast täiesti erinev, hämmastas mind. Ma mõtlesin, kas ma olen teistega pigem ülikriitiline ja kannatamatu või hoolin neist ja pakun abi. Kui me kukume, kas oma patu tõttu või tegude pärast, mida me ei suuda juhtida, siis vajame, et teised leiaksid meid üles ja aitaksid uuesti jalule.
“Ma arvan, et nad võiksid pigem selle ühe kala maha jätta,” söandasin ma öelda. “Nii ei jõua nad mitte kusagile.”
Naomil aga oli teistsugune seisukoht. “Tegelikult arvan ma, et on hea, et nad tagasi lähevad,” ütles ta. “Just nii peaksime meiegi kohtlema oma vendi ja õdesid. Kui nad langevad, peaksime peatuma ja neid aitama, selle asemel, et jätta nad omapead võitlema.”
Ta vastus, mis oli minu omast täiesti erinev, hämmastas mind. Ma mõtlesin, kas ma olen teistega pigem ülikriitiline ja kannatamatu või hoolin neist ja pakun abi. Kui me kukume, kas oma patu tõttu või tegude pärast, mida me ei suuda juhtida, siis vajame, et teised leiaksid meid üles ja aitaksid uuesti jalule.
Elaine Neverly Snider (Ohio, USA)