Süües õhtust koos Jeesusega

Ühel õhtul, kaks nädalat pärast seda, kui mu ema suri, mõistsin, et ma valmistan üht ema lemmiktoitu ja ta ei tule enam kunagi seda koos minuga sööma. Nii kaua kui ma mäletan, olin ma käinud igal pühapäeval ema juures söömas. Me istusime laua ääres ja meil oli koos tore olla. Mind valdas kurbus. Järgmisel hommikul tundsin end ikka kurva ja tühjana. Hommikupalve ajal palusin ma, et Jumal lohutaks mind ja kingiks mulle rahu.

Teel tööle möödusin ma kirikust. Teadetetahvlil oli järgmise nädala jutluse teema: “Süües õhtust koos Jeesusega.” Mind valdas rõõm, kui ma kujutasin ette, et nüüd sööb mu ema iga päev koos Issandaga õhtust. Ma tänasin Jumalat, et ta vastas mu palvele ja tõi mulle lohutust.

Ma hakkasin tervenema, kui mõistsin, et Jumal vastab tõepoolest palvetele ja on alati meiega, kui me kannatame.