Ebatõenäoline külaline

“Me kutsume teid oma iganädalasesse palvegruppi. Olete väga oodatud,” rääkisin ma ebasiiralt, ulatades sassis-juukselisele uustulnukale väikese ümbriku. Kuid ma mõtlesin endamisi: “Palun ära tule meie rühma! Sa ei sobi sinna!” Mul oli häbi oma mõtete pärast ja ma kõndisin kiirustades minema.

Steve tuli järgmisele palvekoosolekule, samuti ülejärgmisele. Ja viimase viie kuu jooksul on ta ustavalt iga kord kohal käinud. Alguses valmistasid ta välimus ja kare hääl meis ebamugavust, kui ta rühmas kõneles. Ilmselt oli Steve üle elanud palju raskeid aegu ja ülejäänutega suheldes lõi välja tema tõrges suhtumine.

Kui aga aeg läks edasi ja ma hakkasin nägema Steve’i hoopis uuel viisil, tundsin ma häbi. Ta kuulutas ja näitas teed nendele, kes käisid seda sama vale teed, mida ta oli aastate jooksul käinud. Steve elab nüüd Kristusele ning see ilmneb nii ta sõnades kui ka tegudes. Ma mõistsin, et võin talt palju õppida, mida tähendab järgida Kristust. Praegu olen ma õnnistatud nimetama seda meest oma sõbraks ja tänan Jumalat, et ta tõi Steve’i meie väiksesse vaiksesse palverühma.