Tuha seest ellu

Ma vaatasin tuhka oma laste otsaesisel, kui ma neid tuhkapäeva õhtuse teenistuse järel voodisse panin. Ma meenutasin pastori sõnu, kui ta puudutas tuhka mu näol, tsiteerides: “Mullast oled sa võetud”, meenutamaks mulle minu surelikkust. Laste nägude ja tuha vaatamine meenutas mulle ka nende surelikkust. Lapsevanemal on seda raske üle elada, eriti siis, kui lapsed on väikesed ja tulvil elu. Meid on haaranud hirm vaenuliku aja ja maailma ees, mis näib olevat kontrolli alt väljas. Olles just kaotanud oma vanaisa, oma pikaajalise sõbra, adusin ma, kui kergesti võiksin sattuda depressiooni ja muretsemise kätte.

Kuid hirmu ja muretsemise asemel kogesin ma uskumatut rahutunnet. Rahu tuli teadmisest, et elu – ükskõik kui kaua see kestab – on and Jumalalt. See maise elu kingitus on aja ja ruumi and, et me valmistuksime teiseks anniks, mis meid ootab, ja isegi suurepärasemaks anniks. See on eluand ülestõusnud ihus, jumalariigis. Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu on meile tõotatud lõplik võit surma üle ja elu, mis on hävimatu.