Mitte kunagi üksi

Pärast üsna väsitavat ööd ärkasin ma pühapäeva hommikul vara üles. Ma tundsin rõõmu oma esimesest tööreisist Taiwanisse. Kuid ma olin peaaegu kaks nädalat kodust eemal olnud ning igatsesin tagasi pöörduda oma perekonna ja kodusema keskkonna juurde. Neid tundeid raskendas aga asjaolu, et ma ei saanud oma tööd enne järgmist päeva lõpetada.

Olles hotellis hommikust söönud, hakkasin ma linnas ringi hulkuma, et aega veeta ja oma üksindust unustada. Äkki kuulsin, et kusagil lauldi mu lemmikülistuslaulu. Muusika tuli tänava teises otsas asuva kiriku jumalateenistuselt. Kui ma pühakohta sisenesin, üks vanem mees naeratas, kummardas ja ulatas mulle hiinakeelse lauluraamatu. Kuna ma ei oska hiina keelt, ei saanud me vestelda, kuid ma ei ole kunagi tundnud tugevamat kinnitust Jumala ligiolust kui siis, kui ma ühinesin kogudusega, kes laulis vana ülistuslaulu, kuigi ma olin ainus, kes laulis inglise keeles.

Veel kord meenutati mulle, et Jumala lastena oleme me osa ülemaailmsest perekonnast ja me ei ole kunagi üksi. Ma meenutasin tõotust Matteuse 28:20: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”