Halastuse näitamine

Keskkoolis õpetades olen ma tunnis alati reeglitest kinni pidanud. Oma esimese päeva avakõnes avaldasin lootust, et mu õpilased omandavad õppeaine, kusjuures ma garanteerin, et nad saavad teada, mida tähendab vastutus. Siis jätkasin ma tähtaegade, kuupäevade ning sellega, kui tähtis on olla täpne ja esitada kontrolltööd õigel ajal.

Siis oli mul viimasel semestril õpilane, kelle elus oli raske aeg, kaasa arvatud ootamatu surmajuhtum perekonnas. Ta oli silmnähtavalt närvis, kui ütles mulle, et ei suuda lõpuprojekti õigeks ajaks esitada. Mul tuli teha valik: kas jääda oma reeglite juurde või muuta oma nõudmisi ja lubada tal esitada lõputöö paar päeva hiljem. Hetke jooksul tegin järelduse, et suurim õppetund, mida ma selles olukorras võin anda, ei ole kohustus, vaid heasoovlikkus. Kui ma ütlesin õpilasele, et ta võib saada ajapikendust, nägin ta näol kergendust. Mõni päev hiljem esitas ta oma suurepärase projekti ning oli näha, et ta oli puhanud ja depressioon oli kadunud.

See kogemus aitas mul mõista, et ma olin vahele jätnud võimalused õpetada oma õpilastele armu ja kaastunnet, mida Kristus mulle õpetas. Erandi tegemine õpilasele meenutas mulle, et eluõppetunnid on kõige tähtsamad asjad, mida ma saan õpilastele anda.