Sügav põhi

Nooruses töötasin ma suviti kohalikus ujulas vetelpäästjana. Ühel soojal hommikul, kui ma hüppelaudu ümbritsevat sügavat piirkonda jälgisin, ronis üks väike poiss hüppelauale ja hüppas vette. Ta puudutas vett ja vajus muudkui allapoole. Ma ootasin, et poiss ilmuks pinnale, kuid ta ei tulnud. Ma seisin ja ootasin. Ma võtsin päikeseprillid eest. Lõpuks helistasin häirekella ja sukeldusin vette poisile järele. Haarasin poisil käest kinni ja tõmbasin ta basseini äärele, aga enne kui ma sain talle midagi öelda, vaatas ta mind oma süütute silmadega ja lausus: “Ma ju ei teadnud, et siin on sügav.”

Ma mõtlen sageli sellele lapsele, kui hüppan olukordadesse, teadmata, kuhu satun. Enne kui ma saan aru mind ümbritsevatest asjaoludest ja leian, et olukord on mul üle pea, on palju kordi tulnud keegi mind päästma. Jumal on alati ustav ja toob mind tagasi turvalisusesse. Jumal valvab mu üle isegi siis, kui ma ei tea, et mind tuleb valvata.