Ravi

Mu parem käsi ja jalg said autoavariis vigastada. Järgnes pikk paranemisperiood. Võimlemisravi aitas mul taastada normaalse olukorra. Ma mäletan esimesi raviseansse. Ma kartsin ilma kipsita kogu keharaskusega jalale toetada. Iga sammu ajal liikusin aeglasemalt kui laps, kes õpib kõndima. Aeg-ajalt tundsin meeleheidet. Küsisin endalt, kas ma hakkan kunagi käima sama kiiresti nagu enne avariid. Isegi kui ma selles kahtlesin, julgustasid terapeudid mind ja kiitsid iga väikese võidu eest mu tervenemisteekonnal.

Mõtiskledes võrdlesin ma seda läbielamust oma osadusega Issandaga. Patt hoiab meid vangis ja halvab meid. Kui aga patu “kips” on eemaldatud, võib tekkida hirm edasi liikuda. Just siis vajamegi raviseansse Jumalaga. Aeglaselt hakkame palvetama, Jumala Sõna lugema, teisi teenima. Kui me jääme kindlaks ja jätkame vaimulike raviseanssidega, siis saame tugevamaks ning suudame kindlalt käia.