Üles äratatud väes
Lugege 1. Korintose 15:35-49
Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, väes äratatakse üles. (1. Korintose 15:42-44)
Mu vanaemal oli tagahoovis väike lilleaiake. Poisikesena töötasin ma seal vanaema juhtimise all kõplaga.
Saialilled, ühed ta lemmikutest, on ilusad ja lopsakad taimed. Kuid sügisel need närtsivad ja kuivavad ära. Nende aare, ilus õis, tõmbub pruuniks ja hapraks. Lillede elu on lõppenud, kasutu – vähemalt nii ma mõtlesin.
Kuid igal sügisel eemaldas vanaema õite inetud ärakuivanud jäänused ja pani need garaaþi vanasse kohvipurki. Hiljem, kui talv andis maad kevadele, tõi ta need vanast purgist välja ja külvas seemned niiske ja värskelt läbikaevatud maa sisse. Peagi hakkasid lilled uuesti kasvama.
Paulus räägib meile, et me näeme päeva, mil me ärakasutatud, närtsinud ihust saavad seemned millelegi suuremale. Me ei tea, mis meist saab, kuid usus võime vaadata ettepoole. See ihu hävib nagu puuvili, mis on liiga kauaks köögiriiulile jäetud. Kuid samuti loovutab see ennast seemneks vaimsele ihule, mis ei hävi, kestab igavesti ja on lõpuks palju imelisem kui eelmine.
Kuid igal sügisel eemaldas vanaema õite inetud ärakuivanud jäänused ja pani need garaaþi vanasse kohvipurki. Hiljem, kui talv andis maad kevadele, tõi ta need vanast purgist välja ja külvas seemned niiske ja värskelt läbikaevatud maa sisse. Peagi hakkasid lilled uuesti kasvama.
Paulus räägib meile, et me näeme päeva, mil me ärakasutatud, närtsinud ihust saavad seemned millelegi suuremale. Me ei tea, mis meist saab, kuid usus võime vaadata ettepoole. See ihu hävib nagu puuvili, mis on liiga kauaks köögiriiulile jäetud. Kuid samuti loovutab see ennast seemneks vaimsele ihule, mis ei hävi, kestab igavesti ja on lõpuks palju imelisem kui eelmine.
James Schroeder (New Jersey, USA)