Jeesuse kohalolu

Ma ei ole kunagi viha tulemuse all füüsiliselt kannatanud. Kuid lapsena kangastusid mulle hirmud suuresti selle pärast, mis võiks juhtuda, kui suured karjuvad ja võitlusasendi sisse võtavad. Mäletan üht ööd, kui mind umbes seitsmeaastase tüdrukuna aeti keset ööd voodist välja ja pandi istuma meie pereauto tagaistmele. Kui me väikese õdega pidþaamades kössitasime, silmad alles unised, istusid meie vanemad esiistmel ja karjusid teineteise peale valju häälega. Mida rohkem me üles ärkasime, seda rohkem valasime pisaraid. Kui me püüdsime aru saada, mis toimus, tõusid valjud hääled ja pinge kohutavale tasemele. Mu lapsemõistus oli täidetud küsimustega: “Mis siin toimub? Mis võib veel juhtuda? Kas isa teeb emale haiget? Kuhu me keset ööd läheme?”

Tolle öö kohutav mälestus on kadunud, sest ma käisin kristliku nõustaja juures. Ta palus mul see juhtum Jeesuse ette tuua. Tema nõuandeid järgides kerkis esile rahu ja turvalisuse nägemus. Selles nägin ma Jeesust koos minu ja mu õega auto tagaistmel istumas. Jeesuse kaitsvate käte kujund on pehmendanud tolle öö mälestust. Jeesus Kristus oli tookord koos minuga, nagu ta on alati olnud ja on ka tulevikus.