Mispärast?

“Küll on paha. Ma ei kuule südamelööke,” ütles ultrahelispetsialist. Ma olin rabatud. Olin kaotanud lapse, keda ma kandsin ja tahtsin teada, mispärast. Ma kurvastasin. Ma olin vihane.

Mu pere ja sõbrad püüdsid mind lohutada, kuid nad ei suutnud anda mulle vastuseid, mida ma otsisin. Ma pöördusin Jumala poole ja küsisin maruvihaselt: “Miks? Miks sa lubasid sellel juhtuda? Mis eesmärki see teenis?” Jumal vaigistas mu viha, kuid ei võtnud mult valu ega kurvastust. Palvesse jäädes meenusid mulle Jumala sõnad Jeremijale: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan…need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust” (Jeremija 29:11).

Jumal mõistis mu valu, leina ja viha ning kuulas mind mu meeleheites. Piibel kinnitab meile, et Jumal on lohutuse allikas kõigis meie võitlustes. Ma olen hakanud aru saama, et kuigi mulle ei ole tõotatud kerget elu, soovib Jumal mulle parimat. Ma ei saa kunagi tõeliselt aru, miks ma pidin seda kaotust kogema, kuid tean, et Jumal kasutab seda, et teha head tööd mu elus.