Õiglus Kristuses

Kui ma sain teada, et meie koguduse pastor oli lugupidamise kaotuse pärast ametist vabastatud, olin vapustatud. Kõigist kristlikest juhtidest, keda olin tundnud, pidasin ma teda kõige kaastundlikumaks ja Kristuse sarnasemaks. Ma ei olnud tema vaimulikkuse tasemel. Ma võitlen iga päev patuga, kuid jään kaotajaks. Kuid isegi Taavet, keda Jumal kutsus “oma südame järgi meheks” (1. Saamueli 13:14), oli pattu teinud. Kui sellised mehed ei pea vastu, siis missugune lootus võiks mul olla elada õiglast elu?

Kui ma aga lugesin Koguja 7:20 sõnu, et “ükski inimene ei ole maa peal nii õige”, siis adusin, et olen pidanud lahingut, mida ei ole võimalik võita. Ükskõik kui hea ma püüan olla, üksi ei saa ma kunagi olla piisavalt hea. Sellegipoolest saan ma olla õige, sest õiglus ei tule minust. Õiglus on olla puhas ja ausameelne Jumala silmis; ja meie õiglus tuleb Kristuselt, kes suri meie eest ja elab me sees. Õiglust, mis on puhtalt Jeesuse ohvri tulemus, annab meile Jumal. Me ei saa teha enamat, kui Jumala and vastu võtta.

Kuigi Jumal on radikaalselt mu elu muutnud, ei ole ma täiuslik. Ma võitlen ikka veel patuga. Kuid nüüd olen ma kinnitust saanud, teades, et kuigi ma ei küündi temani, Jumal ikkagi armastab mind, annab mulle andeks ja jätkab mu juhtimist – mitte mu tegude, vaid Jeesuse ohvrisurma pärast.