Palju viise, kuidas anda

Kuna ma jõudsin varem juuksuri juurde, läksin ooteruumi. Seal ootasid ka ema ja ta üheksa-aastane tütar. Tütar oli ilus, pikad juuksed ulatusid tal peaaegu vööni. Kui tüdruk oli juuksuri juurde läinud, küsisin ma emalt, kas talle tehakse keemilised lokid. “Ei,” vastas ema, “ta laseb need kõik ära lõigata.” Pisarad silmis, jätkas ema, et tütar oli näinud uudistesõnumit sellest, kuidas kasvajaravi tulemusel jäävad naised oma juustest ilma. Tütar tahtis annetada oma juuksed asutusele, mis teeb kasvajahaigetele parukaid. Ma jälgisime, kuidas juuksur ettevaatlikult tüdruku juuksed patsiks punus. Olles mitu korda järele küsinud, lõikas juuksur lõpuks juuksed ära ja ulatas patsi tüdrukule.

Selle väikese tüdruku tegu pani mind aukartust tundma. Ma mõtlesin oma ohvritoomisele. Jeesus oli olnud valmis andma oma elu minu eest, kuid sellegipoolest ei näe ma mõnikord ohverdamises midagi muud lihtsat rahalist annetust. Ma olin kaotanud võime näha palju viise, kuidas ma saaksin anda. Lapse helduse kaudu avas Jumal mu silmad ja mõistuse.