Suurim neist

Olles läbi lugenud “Päevasõna” mõtiskluse pealkirjaga “Teisi pühitsedes”, lugesin ma uuesti läbi kogu Rooma kirja 12. peatüki. Ma nägin otsekohe mitmesuguseid Kristuse ihu variante. Möödunud pühapäeval käisin ma jumalateenistusel ilusas pühakojas: kaunis klaasvitraaþaken kujutas risti, andekas muusik mängis võimast orelit, pastor kandis vaimulikurüüd. Paar-kolm päeva enne seda vaatasin ma tolmuses kaubanduspiirkonnas sisse kaupluseaknast, millel seisis viletsate tähtedega silt “Palvemaja”. Seest kostis vali laul mulle tundmatus keeles ning seda saatsid kitarrid ja trummid.

Sellele mõeldes adusin, et olin nende kahe päeva jooksul näinud Kristuse ihu mitmekesisust, mis on suurem kui paljud usklikud suudavad ette kujutada. Kuid selles on eksimatu ühenduse märk – ükskõik, kas vaikuses või trummide ja kitarride taustal. Seda üksmeelt võib leida lunastavas Kristuses. Kristus ja tema armastus kaaluvad kõik üles: õpetused, imeteod, tervenemised, abi, juhtimisstiilid ja keeled. Teda järgides on kogu Ihu ühendatud veel suurepärasemas armastuses.