Headus, mis maksab

Oli kiire pühapäev ja ma tahtsin peale õhtust piiblitundi väga koju minna. Varsti saan ma oma lemmiktugitoolis rahulikult raamatut lugeda. Tunniteemaks oli olnud praktiline kristlus. “Kui sa tõesti armastad oma ligimest, siis teeni teda ka siis, kui see sulle ei sobi,” oli kõneleja öelnud ja ma noogutasin nõusoleku märgiks.

Nüüd olime lõpuks kodus ja ma võisin oma kamina ees seisvasse tugitooli vajuda. Hetk hiljem helises uksekell. Naaber tuli üht teadet tooma ja tundus, et tahab külma käest sisse tulla. “Ta ei jää kauaks”, otsustasin ma, pakkudes helistajale kiire naeratuse. Kuid mees alustas mu abikaasaga vestlust, varsti oli külastaja tugitoolis istet võtnud. “Kui ma pakun talle kohvi, siis jääb ta kogu õhtuks siia,” mõtlesin ma, kuid tegin vastumeelselt siiski pakkumise. “Oi, jaa, palun!” vastas naaber ja jäigi hilisõhtuni.

Kui ma lõpuks voodisse sain, meenus mulle piiblisalm, millele ma olin sellise kerge nõustumisega noogutanud. Otsekohe pidin üles tunnistama oma armastuse puudumise ja paluma Jumalat, et ta annaks mulle teise võimaluse hoolitseda kellegi eest, kui see peaks olema ka ebamugav. Aabraham tegi seda väga suuremeelselt just siis, kui oli hakanud magama minema. Ta küll ei teadnud seda, kuid üks külalistest oli Issand!