Minge sügavale

Jahiga üle Vaikse ookeani purjetades puutusin ma kokku tugevate tuulte ja metsikute iilidega. Mu laev oli sageli hiiglaslike ookeanilainete ja pekslevate ummiklainete võimuses, mis kohutava kõminaga vastu laevakülgi pekslesid. Laevavöör kaldus veekoobastes üles-alla kreeni.

Tormise merepinna all aga voogas vesi. 60 meetri sügavuses laineoru all ujusid kalad. Iga lainega õõtsusid need edasi ja tagasi, üles ja alla. Veel sada meetrit sügavamal võis tunda vaid merehoovust. Ja põhjas võis vesi olla vaikne, täiesti rahulik.

Kui elu tundub nagu tormine meri, siis võime vaadata oma probleemidest kaugemale ja isegi kaugemale oma kahtlusteta “Jumal on hea” ja “tuleb vaid uskuda” mõtetest. Koos Iiobi ja psalmikirjutajaga võime ausalt piinelda ja Jumalaga maadelda. Kui me valame välja oma tunded, valu ja isegi kahtlused ning otsustame ikkagi usaldada Jumalat, siis kasvab me usk sügavamaks, kui see muidu saaks juhtuda. Sügavam usk võib juhtida meid sellesse sügavama rahu paika. Ükskõik, millega me kokku puutume, kui me elumuredest hoolimata usume Jumalasse ja hoiame temast kinni, siis hoiab Jumal meid täiuslikus rahus – selles vaikses, rahulikus vees, mis on meile reserveeritud, kui me läheme sügavale.