Teerajaja

Kui me külastasime abikaasaga Arches’i rahvusmonumenti Utah’s, siis läksime mööda teerada otsima paremat vaadet liiva-kivivõlvidele, mis kauguses kõrgusid. Kui me kõndisime üle tohutute graniitkaljude lagendiku, kaotasime peagi jalge alt kõrbeliivase teeraja. Alles olid vaid üksikud kaktused, kaljud ja meie.

Keegi rändaja oli tee tähistamiseks teinud kivihunnikutest märgid. Igast kolmest väikesest kivist koosnevast tornikesest oli läbi pistetud suur metallvai. Ma mõtlesin, miks oli teerajaja näinud nii palju vaeva. Tundus, et tähised ei ole vajalikud. Iga sammuga liikusime võlvile lähemale.

Kui me tagasiteed alustasime, tabas mind ootamatu ðokk. Me ei näinud peateed, parkimisplatsi ega ühtki inimest. Ärevuse kasvades hakkasin ma otsima tähiseid. Lõpuks nägingi ühte. Me liikusime aeglaselt edasi, leides ükshaaval kõik märgid. Alles viimase paarikümne meetri järel nägime peateed.

Samal viisil võime argielus aeg-ajalt mõelda, et suudame ise teed leida. Me sööstame ettepoole, kuid avastame liiga hilja, et meil ei ole enam selget teed, kuhu minna. Võime tunda segadust või ärevust. Jumal aga teab parimat teed ja juhib meid Piibli, jutluste või targa nõustaja sõnade kaudu. Jumal on meie usaldusväärne teerajaja.