Kui paat kõigub

Poja sünnipäeva pidades hakkasin meenutama ta sünniga seotud raskusi. Raseduse ajal jäi mu naine vaimuhaigeks ja oli viis kuud haiglas. Meie väike “perekonnapaat” oli tormi käes, meie jaoks oli päike varjunud hallide stressi- ja murepilvede taha.

Mure oma naise haiguse pärast varjutas mu mõistust. Mure oma laste ja mu pastoritöö pärast piinas mind. Kui saabus õhtu, olin mõnikord nii väsinud, et lausa nutsin. Ühel öösel ärkas mu kolmeaastane tütar üles ja ütles: “Ära nuta, issi. Sa tead, et ma olen sinuga!” Need olid imelised sõnad. Ma adusin, et Jumal räägib minu vastu mu lapse sõnade kaudu meenutamaks, et Jumal on minuga. Ma tundsin, et mu sisevõitlus lakkab nagu jüngrite ärevus, kui Jeesus neid märatseva tormi ajal noomis.

Elu on õrn ja sageli oleme nagu jüngrid, kes kardavad. Kuid me võime samuti teada, et eriti neil kordadel on Jeesus meiega, lähemal, kui suudame ette kujutada.