Torisevad vanamehed
Lugege 2. Korintose 4:5-15
See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. (2. Korintose 4:7)
Ma läksin kristlikku raamatukauplusse, mis oli just linnas avatud.
Kuna ma sõidan mootorrattaga, õnnestus mul üsna kergesti autosid täis parklas parkida. Poodi astudes läksin ma infoleti juurde ja leti taga oli mitu noort inimest.
Kuna ma ei ole arg, küsisin möödaminnes: “Kas midagi saab tasuta?”
Noor naine naeratas mulle säravalt ja vastas: “Naeratused on tasuta ja neid on meil äraandmiseks üsna palju!”
“Aitäh,” laususin ma ja läksin kaupluseriiulite vahele avastus-retkele.
Kogu ülejäänud päeva saatsin ma särava naeratuse kõigile, keda kohtasin. Hiljem vaiksel ajal mõistsin, et mu naeratus ja rõõmus tervitus olid mu muudetud elu märk. Kunagi nägid teised minus torisevat vanameest. Kuid sellest ajast peale, kui ma õppisin tundma Kristust, on muretsemine ja torisemine asendatud rahu ja rõõmuga. Kuigi ma ei tarvitse sõnakestki öelda, särab minust välja Jumala armastus.
Kuna ma ei ole arg, küsisin möödaminnes: “Kas midagi saab tasuta?”
Noor naine naeratas mulle säravalt ja vastas: “Naeratused on tasuta ja neid on meil äraandmiseks üsna palju!”
“Aitäh,” laususin ma ja läksin kaupluseriiulite vahele avastus-retkele.
Kogu ülejäänud päeva saatsin ma särava naeratuse kõigile, keda kohtasin. Hiljem vaiksel ajal mõistsin, et mu naeratus ja rõõmus tervitus olid mu muudetud elu märk. Kunagi nägid teised minus torisevat vanameest. Kuid sellest ajast peale, kui ma õppisin tundma Kristust, on muretsemine ja torisemine asendatud rahu ja rõõmuga. Kuigi ma ei tarvitse sõnakestki öelda, särab minust välja Jumala armastus.
Lindsay A. Eichner (Lõuna-Austraalia)