Meisteraednik

Lillepeenras oli umbrohtu rohkem kui tillukesi taimi, mida me koos väikse tütrega olime mõni nädal tagasi istutanud. Ma hakkasin umbrohtu välja tõmbama. Kui ma töötasin, meenus mulle häiriv stseen tänahommikusest piiblitunnist. Üks osaleja rääkis sellest, kuidas liiga palju kristlasi “ei käitu nagu kristlased.” Ta nurises, et nende usuelukutsed ei peegelda nende tegusid ja nad ei kanna vilja. Ma austasin seda meest, kelle töö meie kogukonna noorte hulgas oli hästi tuntud ja kavatsetud, kuid ta kommentaarid meenutasid mulle ennastõigustavate variseride omi.

Pärast mõtlikku pausi hakkas pastor rääkima. “Mul on hea meel,” ütles ta vaikselt, “et minu töö ei ole otsustada, kelle süda on õige. See on inimese ja Issanda vaheline asi. Meie töö on neid kõiki armastada.”

Jeesus käskis meid olla nagu lapsed. Me võime armastada nagu nemad, kiiresti andeks anda ja olla kõigile avatud. Kui me töötame Jumala aias, saame istutada ususeemneid meid ümbritsevatesse inimestesse, et neid julgustada ja nende vaimulikku kasvu toita. Kuid meie töö ei ole kriitikat teha või põlata neid, kes ei kasva oma usus nii, nagu nad meie arvates peaksid.