Tuharistid

Minu lemmikjumalateenistus meie kirikus on see, mida peetakse tuhkapäeval. Aupaklik lihtsus ja lühidus liigutavad mu hinge, kuid teenistus liigutab mind ka muudel põhjustel. Selle lõpus kutsutakse kohalolijad altari juurde ja nende otsaesisele tehakse rist.

Kui Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutaja märgib mu otsaesise ristiga, puudutab paastuaja meeleparanduse- ja muutusesõnum mu hinge. Paastuaeg võib olla ukseava, mille kaudu me liigume vaikse nädala, ristilöömise ja Kristuse ülestõusmise tähistamise poole. Mu naise ja minu jaoks on iga ülestõusmispüha ka ukseava meie poja Billi surma lõikava mälestuse poole, kes ühel ülestõusmispüha hommikul tulekahjus hukkus.

Iiob ütles oma süüdistajale: “Teie väited on tuhka kirjutatud, teie kilbid on savikilbid.” Iiobil oli tollal õigus, kuid nüüd tähistab tuhka-päeval minu otsaesile tõmmatud rist tegelikku väärtust, igavest väärtust, hinda, mis maksti kõigi eest, Bill kaasa arvatud. Ja see pöörab mind ülestõusmise tõotuse poole – selle elu ja tulevase elu pärast.