Tuttav hääl

Mu isa suri, kui ma olin kuueteistkümnene. Kui ma sain kolmekümne kolmeseks, siis adusin, et ma ei mäleta ta häälekõla. Õde arvas, et tal on mõned kassetid, mis meie pere oli varem lindistanud. Kui ma ühel jõulupühal teda külastasin, otsisime isa häälega kassetti. Me kuulasime ja kuulasime vanu tähistamata kassette, kuni lõpuks leidsimegi aarde! Kui ma isa häält kuulasin, ei tundunud see mulle esialgu tuttav. Ma panin silmad kinni ja jätkasin kuulamist, kuni ta häälekõla tungis mulle sügavale südamesse ja ma sain öelda: “Jah, ma mäletan.” Side, mille ma arvasin igaveseks kadunud olevat, oli leitud!

Isa hääle meeldetuletamine pani mind mõtlema Maarja Magda-leenale, kes kuulis Jeesuse häält peale ülestõusmist, kui ta seisis tühja hauakambri ees. Alles siis, kui Jeesus lausus ta nime “Maarja”, sai naine aru, kes ta ees seisis. Kui Maarja Magdaleena mõistis, et ta ei olnudki oma armastatut kaotanud, muutus ta lein rõõmuks.

Hetkel, kui me mõistame, et Jumal kutsub meid nimepidi, astume me armastusosadusse, mida ei saa meilt mitte kunagi ära võtta.