Ebakindlus on kadunud
Lugege Laul 31:1-9
Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks. (Laul 18:37)
Kui ma olin Bahama saartel, kõndisin üksi piki randa. Ma kahlasin sädelevas vees.
Ma ei suutnud lugeda, mitu korda libisesin, kui liiv mu jalge alt kadus. Ühel hetkel tundus, et maapind on kindel, siis aga hakkas liikuma.
Nagu liiv sellel rannal, on maa ebakindel. See vappub ja rullub. Maavärinad, mudalihked ja üleujutused nihutavad maapinda, millel me seisame. Ka mu elu on ebakindel – meeleolude, emotsioonide, plaanide ja tegude ebakindel nihkumine. Aeg rullub me kontrolli alt välja.
Selles ebakindluses vajan ma turvalisust. Sellepärast las maailm langeb. Las asjaolud tõmbavad vaiba mu jalge alt. Jumal, mu kalju, on kindel ja väsimatu. Lapse usaldusega saan ma sellel tõel puhata. Muidu muutun ma abituks ja kasutuks. Laul 31:4 ütleb, et Issand on “mu kalju ja mu mäelinnus”. Kui ma tunnen end ebakindlalt, saan ronida sellele kaljule. Jumal, mu kindel alus, ei kõigu kunagi ja on kalju, millele saan panna oma elu.
Nagu liiv sellel rannal, on maa ebakindel. See vappub ja rullub. Maavärinad, mudalihked ja üleujutused nihutavad maapinda, millel me seisame. Ka mu elu on ebakindel – meeleolude, emotsioonide, plaanide ja tegude ebakindel nihkumine. Aeg rullub me kontrolli alt välja.
Selles ebakindluses vajan ma turvalisust. Sellepärast las maailm langeb. Las asjaolud tõmbavad vaiba mu jalge alt. Jumal, mu kalju, on kindel ja väsimatu. Lapse usaldusega saan ma sellel tõel puhata. Muidu muutun ma abituks ja kasutuks. Laul 31:4 ütleb, et Issand on “mu kalju ja mu mäelinnus”. Kui ma tunnen end ebakindlalt, saan ronida sellele kaljule. Jumal, mu kindel alus, ei kõigu kunagi ja on kalju, millele saan panna oma elu.
Kathleen Bracher (Hessen, Saksamaa)