Nende nime kandes

Kaks teismelist poega (üks neist esimese kursuse üliõpilane), abikaasa, kes töötab kõrgtehnoloogiafirmas, kus toimuvad pidevalt palgaalandamised ja vallandamised, vanemad, kes ei tunne (veel) Issandat, hea sõbranna, kelle abikaasa on depressioonis ja ei suuda korralikult tööl käia – iga päev tulen ma “julgusega” nii nende kui ka muude muredega Issand ette (Heebrea 4:16), paludes, otsides ja koputades (Matteuse 7:7). Ja liiga sageli toon ma Jumala ette midagi enamat. Ebamäärase tunde, et ma tüütan Jumalat nende sageli korduvate palvetega.

Kui ma aga kujutan ette Aaroni rinnakilpi ja tema minekut pühasse kohta – alati kandes hõimude nimesid nende pattude, kannatuste ja süüga, siis leian lohutust mõttest, et iga kord, kui ma kohtun kindlaksmääratud kohas Jumalaga (minu jaoks on selleks vana kiiktool mu toanurgas), siis saan ka mina tuua Jumala ette need, kes on mulle kallid ja lähedased, kelle nimi on mulle südamesse kirjutatud.