“Rääkige mulle oma Jeesusest!”

Aastaid tagasi kohtusime naisega jaapanlanna Yokoga. Ühel laupäeva hilisõhtul, kui olime lõpetanud koristamise, tuli ta meie juba pimendatud kirikusse just sel hetkel, kui me uksi lukustasime. Yoko rääkis meile, et päeval oli ta läinud teise kirikusse ja istunud pingile. “Ma pidin kellelegi aitäh ütlema.” Yoko ei teadnud, kes on Jumal, kuid tänutunne sundis teda Jumalat otsima.

Järgmisel päeval peale ühist kirikuskäimist tuli ta meie koju lõunale. Kogu koosviibitud aja rääkisime Yokole oma usust ja püüdsime vastata ta küsimustele. Päeva lõpus, kui me viisime Yoko bussijaama oma teekonda jätkama, palus ta: “Palun rääkige mulle veel oma Jeesusest.” Aasta pärast kirjutas Yoko meile, et ta oli Jeesuse oma ellu võtnud.

Mõnikord kohtame inimesi, kes otsivad midagi, mis nende elus puudub. Nad usuvad, et Jumal on olemas; nad tahavad Jumalat kiita, aga ei tarvitse Jumalat tunda. Neil on vaja, et keegi juhataks neid Kristuse juurde. See ongi meie kui kristlaste osa. Jeesus ütles, et me oleme maailma valgus. Kui me laseme sellel valgusel oma elus särada, siis leiavad ka teised oma tee.