Olge mureta
Lugege 2. Kuningate 4:8-17
Aga mees ütles: “Miks sa täna lähed tema juurde? Ei ole ju noorkuu ega hingamispäev.” Kuid ta vastas: “Ole mureta.” (2. Kuningate 4:23)
“Oh, mu pea, mu pea!” nuttis laps. Teener kandis suunemlanna poja ema juurde, aga keskpäeval laps suri.
Pühakiri ei räägi, mis oli surma põhjuseks. Minu tähelepanu köitis aga ema reaktsioon. Naine tundus täiesti rahulik, kuigi ta ainus poeg oli surnud. Usk andis emale nii palju jõudu, et ta isegi ei hakanud matusteks valmistuma. Ta pani poisikese keha prohveti voodi peale ja läks Eliisat otsima.
Kui naise abikaasa ja Eliisa teener küsisid, kuidas tal läheb, siis ütles ta mõlemale: “Ole mureta.” Eliisa tajus naise sügavat meeleheidet, aga sellegipoolest ei olnud Issand talle põhjust ilmutanud. Olles selle teada saanud, läks Eliisa naise koju ja äratas poisi ellu.
Sageli laseme eluolukordadel panna ennast unustama selle, mida teadis suunemlanna – kui me palume Jumalat, siis võime olla mureta. Hoolimata sellest, mida me näeme, kui me võtame sellest naisest eeskuju, siis saame ammutada meie sees olevast usukaevust ja minna otse Jumala juurde, kes näeb meid läbi meie kannatuste ja ebaõnne.
Kui naise abikaasa ja Eliisa teener küsisid, kuidas tal läheb, siis ütles ta mõlemale: “Ole mureta.” Eliisa tajus naise sügavat meeleheidet, aga sellegipoolest ei olnud Issand talle põhjust ilmutanud. Olles selle teada saanud, läks Eliisa naise koju ja äratas poisi ellu.
Sageli laseme eluolukordadel panna ennast unustama selle, mida teadis suunemlanna – kui me palume Jumalat, siis võime olla mureta. Hoolimata sellest, mida me näeme, kui me võtame sellest naisest eeskuju, siis saame ammutada meie sees olevast usukaevust ja minna otse Jumala juurde, kes näeb meid läbi meie kannatuste ja ebaõnne.
Jan Leary (Georgia, USA)