Esimene armastus

Eelmisel õhtul sõitsime abikaasaga maanteel mööda noorpaarist väikeses veoautos. Need kaks istusid teineteisele väga lähedal. Mu abikaasa naeratas ja ütles: “Huvitav, kas nad ka viie aasta pärast nii lähestikku istuvad?”

See meenutas mulle Jumala sõnumit Efesose kogudusele Ilmutuse 2:4: “Te ei armasta mind enam nii nagu alguses” ja seda, kuidas me armastus Jumala vastu võib väheneda. Kui kaugele olen ma aastate jooksul liikunud alates sellest päevast, kui ma tundsin seda põletavat armastust Jumala vastu? Olen ma nüüd Jumalale sama lähedal või lähemal, kui olin siis? Kas palves Jumala juurde minek on endiselt sama rõõmus osa mu päevast? Jumal on ikka seal, kus ta on alati olnud. Tegelik küsimus on: “Kus olen mina?”

Kui kergeks on muutunud ise oma asju korraldada! Aastate jooksul olen hakanud võtma Jumala kohalolu kui üht elutõde. Olen kaotanud teadmise, et pean iga päev käima koos Jumalaga, samuti aukartustunde selle aulise, kõikvõimsa armu ja armastuse Jumala vastu. See on Jumala ime, et hetkel, kui püüame Jumalale lähemale minna, sirutab ta oma armastavad käed ja tõmbab meid endale lähemale.