Jumala sõnumitooja

Ma olin “ringi käimas”, nagu seda nimetatakse Zimbabwes – matkasin metsikus looduses. Mu sihtpunkt oli umbes 300 meetri kõrgune nukiline künkatipp. Pärast mitmetunnist ronimist neelasin ma oma viimase veevaru, tulin järeldusele, et olen eksinud ja varisesin ennast haletsedes puu alla kokku. “Issand, ma ei jaksa enam kõndida. Kus sa oled, kui ma sind vajan?” virisesin ma.

Pilku tõstes nägin ma, kuidas üks pärismaalane mind sõbraliku naeratusega vaatas. Ta ei rääkinud inglise keelt, mina aga oskan ainult seda. Ta andis käeviipega märku, et ma talle järgneksin ja me hakkasime koos minema. Mehe mütsil oli märk kirjaga “Jumala hääl.” Ma osutasin sellele ja küsisin ta usu kohta. Ta vastas, tõstes sõrme taeva poole ja laialt naeratades. Mitme kilomeetri ulatuses ei vahetanud me sõnakestki, tema tempo oli mulle julgustuseks. Mõne aja pärast juhatas ta mind õigele teele, lehvitas ja kadus savannirohu sahinal. Huvitav, kas ta oli ikka inimene, mõtlesin ma, võib-olla hoopis ingel. Igal juhul tundsin, kuidas mind haaras osadustunne Jumalaga.

Jumal kasutab me julgustamiseks ja kinnitamiseks igasuguseid sõnumitoojaid.