Kes vastutab?

Manila rahvarohketel tänavatel püüdsin ma leida minibussis kohta, et Cubaosse sõita. Kui ma olin istet võtnud, ilmus äkki räpane, kondine poisike ning asus meie tolmuseid kingi ja sandaale puhastama. Siis sirutas ta käe ja küsis raha. Äkki peatus buss valgusfoori ees. Reisija kiirustas välja astuma ja lõi pea vastu katust ära. Mees sai vihaseks; kuid selle asemel, et iseennast hooletuses süüdistada, karjus ta hoopis poisi peale, et see olevat ta teed takistanud.

Teiste süüdistamine ei ole mitte midagi uut. Aadama ja Eeva loos süüdistas Aadam Eevat, et viimane oli talle õuna andnud. Eeva süüdistas madu ja kui mao käest oleks küsitud, siis oleks ka tema süüdistanud kedagi teist.

Stseen minibussis meenutab mulle meie endi suhtumist. Kui meiega juhtub meie endi tähelepanematusest midagi halba, siis sageli vabandame ennast, teisi süüdistades. Mõnikord süüdistame isegi Jumalat, et ta lasi pigem sellel juhtuda kui anda endale hinnang juhtunu põhjuste kohta. Me keeldume tunnistamast oma osa juhtunus. Kui me aga seda teeme, siis avame ukse vaimulikule küpsusele.