Jumala kaisutus

Mu lapselaps Jessica oli väike ilus heatujuline tüdruk. Ta rõõmul ei olnud piire ja samuti minu omal, kui ma jälgisin teda muretult mängimas. Veidi enne ta surma autoavariis veetsin ma nädalalõpu oma tütre ja ta perekonna juures. Nagu oli kombeks, ööbisin ma lapsega ühes toas.

Tol ööl, kui ma hakkasin magama jääma, vaadeldes rahulikult magavat Jessicat, algas äikesetorm. Ma ei mõelnud selle peale, sest tormid on tavalised asjad. Kuid äkki kõmatas tugev kärgatus ja enne, kui ma teadsin, oli väike Jessica hüpanud mu voodisse, mürast värisedes. Ta embas mind tugevasti ning mina kaisutasin teda ja ütlesin, et kõik on korras ja hoidsin teda enda lähedal.

Ta oli tulnud minu juurde, et lohutust leida. Kõhklemata jooksis ta sinna, kus tundis ennast turvalise ja kaitstuna. Kui ma lamasin seal, kuulates vihma ja äikest, Jessica rahulikult mu käte vahel magamas, meenus mulle Jumala hoolitsus. Kui me leiame end eksinuna, kogeme raskusi või isegi paanikat, siis võtab Jumal meid oma armastavate käte vahele, embab meid ja võtab meid vastu igavesti kestvate õnnistustega. Mul on lohutav mõelda, et Jessica on nüüd selles kaisutuses.