Sellegipoolest järgnege

Heebrea raamatu 11. peatükis on Jumal maininud mitmeid Vana Testamendi pühakuid nende suure usu pärast. Nad “uskusid” Jumalasse ja olid sõnakuulelikud. Kas nad tundsid end ebakindlalt? Kindlasti – ja tõenäoliselt olid nad aeg-ajalt lausa hirmul. Kuid Jumal ei kritiseerinud pühakuid nende hirmu pärast. Jumal mainis neid nende usu pärast, sest nad olid hirmust hoolimata olnud sõnakuulelikud ning seadnud oma pilgu eesmärgile ja läinud selle poole.

See, mida Jumal meilt palub, võib olla raske või ebamugav. Kui oleme ülesande saanud, siis on hirmu tundmine arusaadav. Kuid Pühakiri ütleb, et ilma usuta ei saa olla Jumala meele järgi. (Vaadake Heebrea 11:6.) Seega peab usk mingis punktis asendama hirmu. Minu jaoks on lahenduseks järgneda sellele, mille kohta ma absoluutselt usun, et Issand seda minult ootab. Ma pean tegema kindla otsuse. Ma usun, et Jeesus seisab sellel otsuse teisel poolel rahus, mis vaigistab mu emotsioonide mere.

Kristus kutsub meid kõiki uskuma, lihtsalt kuuletuma ja mitte olukordi analüüsima. Tema on meie olukordade Issand ja kui me oleme sõnakuulelikud, saab tema muuta meid ümbritsevaid olukordi. Kristus palub vaid, et me astuksime meie ette seatud sammu ja siis usuksime temasse. Me võime tunda hirmu, aga sellegipoolest talle järgneda.