Ei mingit hukkamõistu
Lugege 1. Johannese 3:1-3 ja 1. Johannese 3:1. Johannese 3:17-24
Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest seda, milleks Seadus oli võimetu, kuna see oli jõuetu inimloomuse tõttu, on teinud Jumal, kes mõistis patu inimeses surma. (Rooma 8:1-2)
Ma mäletan selgesti selle vana mehe nägu: sellel oli abitu meeleheide.
Sellal kui reisijad istusid vaikselt, püüdis mees oma nõrkuses bussiastmeid pidi üles astuda. Juht ei oodanud, kuni mees istet võttis ja inimeste tunglemine bussis tegi ta liikumise veel raskemaks. Üheks hetkeks vaatas ta meile otsa, silmis palve, kuid me teesklesime, et ei märka seda. Ma olin teismeline. “Täiskasvanud peaksid teda aitama, mitte mina,” mõtlesin ma. Kuid erinevalt teistest ma tundsin teda.
Kui ma olin laps, siis oli härra Green mulle igal pühapäeval kirikus nätsulehe andnud. Ta ei oodanud kunagi, et saaks selle eest midagi muud vastu kui mu tormakad “aitäh”-sõnad. Ma ei olnud teda juba palju aastaid näinud ja teesklesin, et ei tunne teda. Ta upitas ennast lõpuks väsinuna istmele. Kui ma vaid neli kuud hiljem tema surmast teada sain, tundsin südames süütunnet. Ma tundsin ennast reeturina – armetu, väärtusetu ja halvana.
Varsti pärast seda tajus üks kaaskristlane meie vestluses mu süütunnet ja meenutas mulle midagi. Jumal oli juba mulle andeks andnud. Kuid ma pidin ka ise selle andestuse vastu võtma. Kui olin seda teinud, siis ma muutusin. Ma tundsin sellist väge Kristuses nagu mitte kunagi varem, väge teha teistele head.
Kui ma olin laps, siis oli härra Green mulle igal pühapäeval kirikus nätsulehe andnud. Ta ei oodanud kunagi, et saaks selle eest midagi muud vastu kui mu tormakad “aitäh”-sõnad. Ma ei olnud teda juba palju aastaid näinud ja teesklesin, et ei tunne teda. Ta upitas ennast lõpuks väsinuna istmele. Kui ma vaid neli kuud hiljem tema surmast teada sain, tundsin südames süütunnet. Ma tundsin ennast reeturina – armetu, väärtusetu ja halvana.
Varsti pärast seda tajus üks kaaskristlane meie vestluses mu süütunnet ja meenutas mulle midagi. Jumal oli juba mulle andeks andnud. Kuid ma pidin ka ise selle andestuse vastu võtma. Kui olin seda teinud, siis ma muutusin. Ma tundsin sellist väge Kristuses nagu mitte kunagi varem, väge teha teistele head.
Mark David Smith (Briti Kolumbia, Kanada)