Jumal varustab

Veidi enne meie pulmi kaotas mu abikaasa töökoha. Kaks kuud hiljem jäin ma lapseootele – meil kummalgi polnud siis töökohta. Me pidime sööma; ma pidin maksma igakuiste arstikülastuste eest ja katma muud kulud. See oli meile mõlemale raske aeg.

Sel ajal tuli Jumal mingil moel meie olukorda ja rahuldas me vajadused, kuni laps sündis. Kui meil ei olnud peaaegu mitte midagi süüa, siis kasutas Jumal inimesi, kes meile toitu tõid. Ühel pühapäeval, kui me olime kodus ega teadnud, kust järgmine toit võiks tulla, külastas meid oma perekonnaga üks sugulane, kes ei olnud meil kunagi külas käinud. Nad tõid meile palju toitu – nii palju, et meil jäi seda üle isegi naabritega jagamiseks. Samal nädalal tõid üks meie vanempastoritest ja ta abikaasa meile peaaegu kõik, mida vajasime imiku jaoks.

Need asjad panid mind mõistma, et me ei pea muretsema selle pärast, mida süüa, juua või selga panna, me saame uskuda Jumalasse. Ma ei tarvitse näha, kuidas kõik toimub, kuid tean, et Jumal on alati meiega ja kannab hoolt ka homse päeva eest.