Lapse hääl
Lugege Rooma 8:31-39
Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. (Jesaja 11:6)
Taevas oli sinine, päike paistis ja lilled õitsesid. Oli ilus suvepäev, kuid mu hinges ei olnud rõõmu.
Kolm kuud tagasi suri mu abikaasa. Ma olin 30-aastane ja mul oli kaks poega, kellest üks oli kahe- ja teine viieaastane. Viieaastane Terry mängis vaikselt oma toas ja mina lehitsesin oma töölaual olevaid dokumente. Ootamatult tormas Terry oma toast välja, hüüdes: “Lähme parki!” Ma kõhklesin, kuid lõpuks ütlesin: “Hästi, lähme pealegi.”
Terry jooksis mu ees, energiliselt mänguplatsi poole rutates. Olles paar korda liumäest alla lasknud, tuli ta mu juurde tagasi, võttis mul käest kinni ja kõndis aeglaselt mu kõrval. Kui me peatusime ilusa õitsva põõsa juures, vaatas Terry mulle otsa ja ütles: “Emme, ära muretse. Ükskord oleme jälle õnnelikud.”
Kui Terry mu kätt surus ja julgustussõnu ausus, mõistsin, et tal on õigus. Olin oma leinas Jumala unustanud. Just laps oli see, kes pidi mulle meelde tuletama, et kui me kogeme raskusi ja kannatusi, ei jäta Jumal meid maha, vaid pakub lohutust ja lootust.
Terry jooksis mu ees, energiliselt mänguplatsi poole rutates. Olles paar korda liumäest alla lasknud, tuli ta mu juurde tagasi, võttis mul käest kinni ja kõndis aeglaselt mu kõrval. Kui me peatusime ilusa õitsva põõsa juures, vaatas Terry mulle otsa ja ütles: “Emme, ära muretse. Ükskord oleme jälle õnnelikud.”
Kui Terry mu kätt surus ja julgustussõnu ausus, mõistsin, et tal on õigus. Olin oma leinas Jumala unustanud. Just laps oli see, kes pidi mulle meelde tuletama, et kui me kogeme raskusi ja kannatusi, ei jäta Jumal meid maha, vaid pakub lohutust ja lootust.
Louise Carter Kilpatrick (Florida, USA)