Mitte kunagi üksi

Ma seisin metsas, kohkunud ja eksinud. Jahiretke ajaks oli isa paigutanud mind konkreetsesse kohta ja käskis seal püsida. Kuid mulle tundus, et olin juba palju tunde väljas külma käes seisnud ja valmis koju minema. Ma otsustasin ringi kõndida ja oma isa üles otsida. Juba üsna varsti eksisin ma teelt. Iga suund tundus tuttav ja samal ajal ka võõras. Rasked pilved varjutasid päikese. Minu suureks kergenduseks ilmus kusagilt välja mu isa. Ta ütles mulle, et paanikas olin ma temast kolm korda ringiga mööda läinud. Isa oli kogu aeg mu lähedal, kuigi ma teda ei näinud ega leidnud.

Sama on tõsi ka Jumala kohta. Kas on olemas suuremat lohutust kui teadmine, et universumi Issand on alati meiega? Mõelge sellele, et Jumal oli me sünni juures andmaks meile eluhingust. Jumal on meiega, kui meil on viimane hingetõmme, ja ta juhib meid igavesse ellu. Me pole iialgi lahutatud Jumala armastavast kohalolust. Me võime Jumala kohalolu unustada, eirata või vältida, kuid Jumal on sellegipoolest koos meiega.

Vanemad, abikaasad, lapsed ja sõbrad muutuvad oma seltskonna ja usaldatavuse poolest, kuid Jumal ei muutu kunagi. Jumal on alati meiega ja usaldatav.