Lootus pimeduses

Advendi ajal harjutame Kristuse tagasituleku ootamist. Mõni aasta tagasi otsustasin ma advendiajaks millestki loobuda, et saaksin valvata ja oodata Kristust sügavamas solidaarsuses nendega, kelle elu iseloomustavad vaesus ja ohvrid. Ma loobusin esimese jõulupühani rikkalikest söökidest ja magustoitudest, lootes, et mu süda on rohkem avatud Kristuse kohalolule. See on väljakutse, selline, mille kohta sageli päriti ja selline, mis andis mulle ootamatud võimalused aktiivselt Kristust oodata.

Kui tulevad kannatused, raskused või õnnetused, kas me oleme siis valmis seisma kindlalt ja panema oma lootuse Jumalale, kes on tulnud Jeesuses Kristuses? Lõuna-Aafrikast pärit töökaaslane kirjeldas hiljuti oma esivanemate elu apartheidi algusaastatel. Perekonnad viidi veoautodega oma kodukohtadest minema ja pagendati väevõimuga niinimetatud kodumaale. Autodes viibivad inimesed hakkasid laulma, niimoodi lohutades oma lapsi ja pakkudes lootust.

Rasketel aegadel aitavad mälu- ja lootuseannid meid vastu pidada, tuues jõudu seista silm silma vastu julma ebaõiglusega. Kui me ootame Kristuse tulekut, siis kingib Jumal meile väge otsida õiglust ja rahu kõigi jaoks.