Usaldus

Kui Maarja kuulis esimest korda ingli sõnu, oli ta vapustatud. Lõpuks võttis ta vastu oma osa "Issanda teenijana" ja ütles: "Sündigu mulle sinu sõna järgi!" Kuigi ta oli noor ega teadnud, mis temast endast ja ta lapsest saab, usaldas ta Jumalat.

Erinevalt Maarjast ei ole ma mitte kunagi inglit näinud. Kuid nii kaua, kui ma mäletan, olen uskunud Jumalasse. Sellegipoolest pidin ma pärast kümneid aastaid kestnud armastust ja usku Jumala vastu vaatama otsa muredele ja kurvastustele, millel olin lasknud oma mõtetesse ja hinge tungida. Ma imestasin, kas mu osaduses Jumalaga on midagi puudu.

Siis mõtlesin ma oma eluraskustele (kaasa arvatud lähedaste surm ja raskused töö juures). Ma olin talunud kaotusi õnnetustes ja loodusõnnetustes, kaasa arvatud orkaanides ja suures maavärinas. Selle valguses adusin ma põhilist tõde: Jumal oli mind neist kõigist läbi kandnud. See arusaam põhjustas uue kasvu mu osaduses Jumalaga ja ma küsisin endalt: Miks ei olnud ma usaldanud Jumalat ja vähem muretsenud? Uskumine Jumalasse ja armastus tema vastu olid nüüd ühinenud usu kaudu Jumalasse.

Elu on hea ja ma olen õnnistatud. Mind võivad ees oodata tragöödiad, koos rõõmudega tuleb kindlasti ka raskusi. Kuid nüüd vaatan ma seda kõike koos "Jumalaga, kelle peale ma loodan" (Laul 91:2).