Valgus

Ühel õhtul palvetades vaatasin ma oma magamistoa aknast täiskuud. Selle kiirgus andis mulle turvalisus- ja lootusetunde. Pimeduses on valgus alati teretulnud märk. Ma mõtlen sageli sellele, missugune võis elu iidsetel aegadel olla. Ilma mugavusteta, mis meil on tänapäeval, nägid me esivanemad kindlasti palju vaeva, et elus püsida. Nad elasid lootuses ja usus. Hirm tundmatu ees põhjustas muret, seepärast kujutage ette vaimustust Jeesuse eluajal, kui Ristija Johannes kuulutas sõnumit päästja tulekust! See päästja pidi olema valgus, mis juhib nad pimedusest välja ja näitab teed.

Ka mina tunnen mureaegadel lootust, teades, et mitte miski ei saa varjutada Jumala armastuse väge. See armastus on alati koos minuga, ka siis, kui ma tunnen kahtlusi ja ebakindlust. Palve hoiab mind tugevana ja Jumala armastus on majakas, mis juhib mind koju.