Andke seda edasi

Mu isa teenis II maailmasõja ajal armees ja tuli koju siis, kui ma olin juba seitsmeaastane. Kui ma olin viieteistkümnene, suri isa ootamatult südameataki tagajärjel. Ma ei tundnud teda kunagi eriti hästi. Ma elasin perekonnas, mis koosnes põhiliselt naistest. Kuigi neil olid hea süda ja kavatsused, ei suutnud nad anda teismelisele poisile mehelikku juhtimist.

Õnneks oli mul skautmeister, kes mõistis, milles on probleem, ja tuli appi. Ta kutsus mind nädalalõppudeks oma perekonna juurde järve ääres, kus tal oli kodu, ning kui mul oli mõni probleem või küsimus, mida arutada, siis oli ta alati kättesaadav. Ma kahtlustan, et põhjus, miks ta mu olukorda nii hästi tundis, oli selles, et ka tema isa oli surnud noorena. Ta teadis, missugused on mu probleemid. Ta ei lugenud mulle kunagi moraali, vaid oli ise eeskujuks, mida järgida.

Aastaid hiljem mõistsin, mis ta oli minu heaks teinud, ja küsisin, kuidas ma saaksin seda talle tasuda. Ta vastas lihtsalt: “Anna seda edasi.” Ma olen püüdnud ta nõuannet järgida. Olen teeninud skaudijuhi ja treenerina ning teinud muudki, millega ma sain pakkuda noortele positiivset, armastavat eeskuju.

Ma usun, et see on osa Kristuse sõnumist. Me ei saa tagasi maksta selle eest, mis tema on meie heaks teinud, kuid me saame näidata oma tänu, teistele Kristuse armastust edasi andes ja head tehes.