Millal Jumalat kiita?
Lugege Laul 150
Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat! (Laul 150:6)
Järv sätendas, kui ma eredates värvides sügispuude all oma hommikust jalutuskäiku tegin. Linnud siristasid, nagu kiidaksid nad Jumalat, ja kohevad pilved liikusid üle helesinise taeva.
Kuid sel hetkel ei leidnud ma looduse kiitusmärkidest mingit rõõmu. Mind koormasid igasugused mõtted. Ma olin mures oma tuleviku pärast, sest olin just pensionile jäänud. Mõtlesin sellele, et peaksime kolima oma lastele ja lastelastele lähemale. Ma muretsesin perekonna hajutatuse pärast. Ma kurvastasin haigete pärast. Ma kartsin meie rahva ja maailma pärast.
Siis tundus, nagu oleks selge hääl mulle öelnud: “Miks sa ei kiida mind?”
Ma mõtlesin: “Issand, kas see oled sina?” Ma hakkasin Jumalat kiitma. Ülejäänud jalutuskäigu ajal kiitsin ma Jumalat elu, iga hingetõmbe eest. Ma kiitsin Jumalat oma laste, lastelaste ja abikaasa eest, kellega olime 50 aastat abielus olnud. Ma kiitsin Jumalat oma koguduseperekonna eest, inimeste eest, keda armastada.
Kui ma oma jalutuskäigu lõpetasin ja hakkasin koduuksest sisse astuma, laulsin ma Jumalale ülistuslaulu. Ma olin heitnud oma koorma Issandale ja saanud kinnitust.
Siis tundus, nagu oleks selge hääl mulle öelnud: “Miks sa ei kiida mind?”
Ma mõtlesin: “Issand, kas see oled sina?” Ma hakkasin Jumalat kiitma. Ülejäänud jalutuskäigu ajal kiitsin ma Jumalat elu, iga hingetõmbe eest. Ma kiitsin Jumalat oma laste, lastelaste ja abikaasa eest, kellega olime 50 aastat abielus olnud. Ma kiitsin Jumalat oma koguduseperekonna eest, inimeste eest, keda armastada.
Kui ma oma jalutuskäigu lõpetasin ja hakkasin koduuksest sisse astuma, laulsin ma Jumalale ülistuslaulu. Ma olin heitnud oma koorma Issandale ja saanud kinnitust.
Woody Adams (Põhja-Carolina, USA)