Silmad, et näha

Ühel kevadel läks me pere reisile suurlinna, et seal linna imelisi muuseume külastada. Kui me oma sõidu esimesel külmal hommikul mööda tänavat läksime, sattusime kodutule, kes magas kõnniteel aururesti lähedal. Mu noorem poeg küsis otsekohe: “Miks ta siin on?” Kui me mehest mööda kõndisime, selgitasin ma pojale lühidalt, et sellel mehel ei ole kodu ja ta magab resti kõrval, et sooja saada. Siis liikusin ma kiiresti edasi eesseisva päeva erutavaid seiklusi nautima. Mu poeg aga tõepoolest nägi meest ning see jättis ta noorde mõistusesse ja südamesse kauakestva mulje.

Kui olime koju jõudnud, kuulasin ma poja õhtupalveid. Ta palvetas “inimeste eest, kellel ei ole kodu, kes külmetavad ja värisevad tänaval.” Veel mitu kuud meenutas ta oma palves kodutut. Tollal ei teinud ma midagi konkreetset aitamaks vaestega tegelevaid inimesi. Mu kodulinnas ei esine selliseid ilmseid vaesusemärke nagu tänaval magamine. Kuid meil on kohalikus koolis näljaseid lapsi. Nüüd olen ma liitunud oma koguduseliikmetega, kes valmistavad nendele lastele sooja toitu. Enne ei olnud ma seda võimalust kasutanud, kuid nüüd saan ma oma pojale näidata, et armastus saab minna palvesõnadest kaugemale ning muutuda halastus- ja heategudeks.