Kas tugevus või nõrkus?

Kristlase elu on tulvil irooniat. Üks, mille ma olen avastanud, on see, et mu suurimad loomulikud tugevused osutuvad mõnikord mu suurimateks vaimulikeks nõrkusteks. Kuidas on see võimalik? Loomult olen ma põhjalik inimene, ma armastan korda, plaanide tegemist ja ettenägelikkust. Kuid mu vaimulikul teekonnal talitseb Jumal mu hirmu ümberringi valitseva korratuse ees. Kui ma puutun kokku peamurdmist tekitava olukorraga, siis on mu esimene soov lõpliku pildi saamiseks hakata kõiki puuduvaid tükke otsima ja neid kiiresti kokku sobitama – tavaliselt väheste tulemustega.

Kuid Jumalal on parem plaan: käia usus. Selle asemel, et otsekohe ilmutada täit plaani, näitab Jumal mulle samm-sammult, kuidas ülesannet lahendada. Kui ma ta sõna kuulan, näitab Jumal mulle järgmise sammu. Niimoodi käies kaldun ma tundma ärevust ja kontrolli alt väljas olemist.

Kui ma aga harjutan samm-sammult koos Kristusega käimist, siis muutub see viis loomulikumaks. Ma saan selgeks, et kui ma tunnen ennast nõrga ja haavatavana, siis saan pigem usaldada Jumala piiritut väge kui oma piiratud võimeid.