Viimane epitaaf

Mulle on alati meeldinud vanades surnuaedades hauakividelt raidkirju lugeda. Ükskõik, kas need tekstid on humoorikad, tõsised või inspireerivad, peegeldavad need tõenäoliselt inimese iseloomu ja pärandit, mille igaüks soovis maha jätta. Need vanad raidkirjad on pannud mind mõtlema sellele, kuidas ma ise sooviksin olla meenutatud. Minu jaoks oleks parim lugupidamisavaldus: “Jumalale meelepärane mees”.

Jumal tegi just sellise komplimendi kuningas Taavetile. Kuid mida tähendab tegelikult olla “Jumalale meelepärane” inimene? Vastuse pakub tänane kirjakoht. Jumal asendas kuningas Sauli tema sõnakuulmatuse pärast. Selle asemel, et järgida Jumala juhtnööre, võttis Saul asjade üle otsustamise enda kätte. Terava kontrastina oli Taavet, mees, kellega Jumal otsustas Sauli asendada, valmis järgima Jumala juhtimist. Kas pole nii, et Jumalale meelepärane inimene püüab Jumala sõna kuulata ja asetab Jumala soovid enda omadest ettepoole?

Kas ma saan öelda, et järgin Taaveti eeskuju? Kas ma näitan iga päev oma aja, sõnade ja ressursside kasutamise kaudu Jumalale pühendumist ja sõnakuulelikkust? Kas need, kes koostavad meie hauakivile teksti, saavad me elu kokku võtta kalliks peetud sõnadega – “Jumalale meelepärane inimene”?