Teel olles

Ühel pühapäevahommikul hakkasime oma perega kirikusse jumalateenistusele hiljaks jääma. Kui me autoga mööda teed sõitsime, märkasin ma tee ääres lamavat inimest, nägu allapoole. Tal ei olnud särki seljas ega kingi jalas ja ta seljal olid kriimustuse jäljed. Ma aeglustasin, nagu tahtes peatuda ja aidata, kuid jätkasin sõitu, sest olime hiljaks jäänud. Pealegi ei tundnud ma seda inimest ja olin mures oma julgeoleku pärast. Ma mõtlesin, et küllap keegi teine peatub ja aitab teda.

Olles mehest möödunud, vaatasin ma pidevalt tagasivaate-peeglisse ja märkasin, et mitte keegi ei peatunud. Mõtlesin põhjustele, miks ma ei peaks tagasi pöörduma ja aitama, kuid lõpuks mõistsin, et kõik mu põhjused olid lihtsalt vabandused. Peagi pöörasin ma auto ringi ja sõitsin tagasi abi andma.

Jah, ma olin mures, ärevil ning kartsin lasta ennast pahandustesse segada, ja ka selle pärast, mis mulle või mu perele võib juhtuda. Kuid sel hetkel olin ma unustanud kaks põhimõtet: tagajärgedest sõltumata on abipakkumine inimlik ja kristlik tegu. Veel enam, kui me seda teeme, ei ole me üksi. Jumal on meiega.